Sergei Bogatenkov: Ümberõppest ei ole täna enam pääsu
COVIDi kriis raputas tugevalt meie seniseid väärtusi. See oli vali ja äärmiselt karm äratus, sest aastaid pinnal virvendanud küsimus majanduskriisist saabus vormis, mida keegi ette ei osanud näha. Mis saab edasi? Admiral Marketsi tegevjuht Sergei Bogatenkov kirjutab, mida ootab sügiselt.
COVID19 oli tervishoiuga seotud eriolukord, mis kiiresti muutus väärtuste kriisiks. Avalikkuse suhtumine tervisesse, majanduselusse ja sotsiaalküsimustesse pole kunagi varem nii kiiresti eskaleerunud. Täna võistleme ajaga. Samal ajal, kui teadlased püüavad leida vaktsiini, mis peataks COVID19 edasise leviku, vajab uut mõtestamist see, kuidas läheneda finantsstabiilsusele.
Ümberõppest ei pääse
Tööpuudus on üks suurematest probleemidest, mis pandeemia järel miljoneid üle maailma mõjutab. Sektorid, mille tegevus sõltub reisimisvabadusest, on katastroofi äärel. Hiljuti avalikustatud laevafirma teade suurest koondamisest ei jää omataoliste seas viimaseks. Restoranid teatavad pausile minekust, ilma kindlate tulevikuplaanideta. Mis saab edasi? Kuigi see võib inimestele, kes on töö ja sissetuleku kaotanud, kõlada mitte veenvalt, muutub üha olulisemaks paindlikkus ja inimeste suutlikkus reageerida kiiresti. Elukestev õpe on omandanud eriolukorra järellainetuses ja tööpuuduse kontekstis veelgi olulisema tähenduse. Esile kerkib vajadus täiend- ja ümberõppest, sest erialal, milles oldi eelnevalt tegev, võib ühel päeval muutunud oludes puududa võimalus jätkata. Oleme ise tunnistajaks, et selline muutus võib tekkida päevadega.
Paradoksaalsel kombel konkureerivad omavahel töökohtade säili(ta)mine ja nende inimeste heaolu, kellel on töökoht alles. Pehmed väärtused ja töötajate vaimne tervis pole kunagi olnud teravama tähelepanu all kui täna. Töötajate vaimne tervis ja sellesse panustamine on uus reaalsus ja norm. Mis seal salata, kevad oli ka mulle keeruline. Nii tööandja, juhi kui perekonnaliikmena. Nädalate viisi koduseinte vahel olek ei ole kerge ühegi inimese jaoks. Kui lisada võrrandisse muutujana veel erinevad rollid töötaja, lapsevanema ja pereliikmena, võib olukord muutuda pingeliseks. Kuidas olla töötajate jaoks olemas, kui see füüsiliselt võimalik ei ole, muutus küsimuseks, mida juhina endale sageli esitasin.
Täna olen seda meelt, et töötajal peaks õigus olema jääda kodukontorisse. Sest olgem, ausad, need, kelle töö iseloom seda võimaldas, tõestasid, et kodus töötamine toimib suurepäraselt.
Kodus töötamist toetas ja tagas Eesti IT-võimekus. Kuigi aastaid on kestnud debatt selle üle, kas Eesti IT-tiiger magab või mitte, on see olnud ennatlik. Koolid kolisid virtuaalkanalitesse ja hoolimata sellest, et kostis kriitikat, sest puudusid arvutid kõigile vajajatele ja tehnilised viperused võtsid sageli õppimistuju, saime eriolukorras hakkama. Loomulikult oli see suur väljakutse õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate jaoks, aga see näitas kätte stardipositsiooni- investeeringutega online-õppesse saab Eesti olla rahvusvaheliseks liidriks. E-kanalitesse investeeringute kaasamise vajadus kõlas häälekalt kõigis sektorites. Ettevõtted, kes olid aastaid mõelnud e-kanalite arendustesse investeerida, oleksid suure tõenäosega vajalikke rahasüste veelgi edasi lükanud. Ükski turundus poleks suutnud seda, mida suutis eriolukord. Nädalate, isegi päevadega rajati online– keskkonnad, kuhu koliti ümber müük ja igapäevatöö. E-kohalolu muutub veelgi olulisemaks.
Roheline raputus muutub valjemaks
Kevadine eriolukord oli väärtuste ja seni saavutatu ümber mõtestamise kriis. Ühelt poolt on tõusnud vajadus siseriiklikult hakkama saada, kasutades siseriiklikku toodangut. Kodumaise toidu väärtus kasvab veelgi. Toidutööstused, kes harjunud toorainet importima, tegid korrektuurid oma tarneahelates ja hakkasid võimalusel seda hankima siseriiklikult. Isiklikult tunnetan, kuidas puhta toidu – ja selle varu julgeolek on teema, mis varem end arglikult meelde tuletas, kuid pigem lihtsalt riiulil seisis. Täna enam mitte. Kodumaise toidu väärtus kasvab veelgi.
Teisest küljest ei tohi unustada riikide vahelise koostöö olulisust, eriti just teemade puhul, mille positiivne lõpptulemus sõltubki koos mõtlemise ja koos tegutsemisest edukusest. Näiteks toimus IMF-s kohtumine, mille raames tõid erinevate sektorite esindajad ettepanekuid, kuidas koos edasi minna. Samuti tegid juuni alguses Maailma Majandusfoorumi virtuaalsel kohtumisel osalenud ärimaailma esindajad, valitsusametnikud ja aktivistid ettepaneku globaalse majanduse lähtestamiseks. Selle keskse idee kohaselt on vaja on uusi kaugeleulatuvaid programme, mis lähtuksid inimestest ja keskkonnast nende ümber. Praegune pandeemiast tulenev olukord on selline, mis annab muutuseks suurepärase lähtepositsiooni.
Usun, et praegune olukord kasvatab veelgi nooremate inimeste tahet ja soovi panustada maailma jätkusuutlikumaks muutumiseks ja suunab rohelisele mõtteviisile. Ka meie pöörame järjest enam tähelepanu sotsiaalselt vastutustundlikule käitumisele ning näeme, kuidas inimeste teadlikkus ja huvi rohelisema mõtte- ja käitumisviisi vastu on tõusuteel. Koos Kantar Emoriga hiljuti läbi viidud uuringust saime teada, et enim pöörab pehmetele väärtustele tähelepanu noorem, kuni 24-aastane inimene. Olen veendunud, et noored suudavad kõnetada ka vanemat ja hoolimata tööpuudusest ja majandust haaranud keerulistest aegadest, oleme varasemast keskkonna vastu tähelepanelikumad kui varem. Pehmed väärtused ei kostu enam üksnes indiviidi tasemel, vaid kaasavad kogu ühiskonda.
Iga kriis õpetab midagi, ka seda, et valmistudes ei pruugi me ette näha seda, mis tegelikult tuleb. Möödunud kevad õpetaski, et kriisiks ei saa päris lõpuni mitte kunagi valmis olla. Jah, loomulikult on võimalik teha ettevalmistusi, samuti ennetavaid tegevusi, aga oluline õppetund on see, et mistahes kriisis peab õppima kiiresti reageerima ja vastavalt tegutsema. See on ainus võimalus kriisiga toime tulla ja sellest võimalikult edukalt väljuda.